Veri, glamuur ja jänesed kirstus

Eesti Päevaleht

Aprilli algusest keskpaigani on kolm Tallinna galeriid täis verised naisi ja väikseid surnud jäneseid.

Draakoni galerii keldrikorrusel on Kristin Kalamees endale kuuli pähe lasknud ja Sandra Jõgeva veenid läbi lõiganud. Näitus “Leave like a Lady” räägib enesetappudest, mis pole kindlasti mitte süütud ega ka mitte noore Wertheri kannatuste ülemäärase südamesse võtmise tagajärg, vaid popkultuuri müüdiloojate trump “elada kiirelt, surra noorelt ja jätta endast maha kaunis laip”. Tsitaat on ära toodud ka näituse pressitekstis. See oli vist James Dean, kes nii ütles?

Paljudel staaridel on selles mõttes “õnne olnud” (nagu Deanil autoavariiga), kuid kui diivale tundub, et tennis, aeroobika ja ilulõikused enam ei päästa ning kõik head rollid antakse ainult produtsendi noortele armukestele, võib ta ju ise oma veel säilinud särava renomee kivistamiseks viimase sammu astuda.

Ja olgem ausad, elu on küüniline – just eelmisel nädalal lugesin raamatut “Mark Kostabi ja East Village’i kunstielu 1983–1987”, kus üsna halastamatult kirjeldati, kuidas vana Andy Warhol puhtalt oma olemasoluga kõigile närvidele käis ja oodati, et ta juba ükskord ära sureks. Sest “kõik nooruslik on in ja kõik veidigi vanem on out” – see on muu hulgas üks paljudest asjadest, mis käib närvidele Marianne Männile, kelle maalinäitus on väljas üle tänava asuvas Hobusepea galeriis.

Valuvaigistid on halvad

Marianne Männi “paradiis” on taevase paradiisikujutuse kõverpeegel, kuid päriselus levinud väärtuste ning suhtumise oi kui täpne kirjeldus – lihtne, väga jõuline ja robustselt metafoorne. Tuletab meelde Uku Masingu seisukohta, et kui tõesti on olemas kolmeastmeline maailm: põrgu, elu maal ja paradiis, siis meie siin elame kahtlemata põrgus ja “põrgulikkus” seisnebki selles, et me ei saa oma olukorrast aru ja hellitame lootust, et asjalood polegi veel kõige hullemad. Tuumasõda? Vahet pole, laseme sellele kõrges kaares.

Teisel pildil pealkirjaga “Veenuse sünd” saeb rubenslikult korpulentne naisterahvas endal käsi maha – kui Botticelli Veenusega ja Venuse zŠiletiterade reklaamis jalga vibutavate tädidega ei sarnane, olgu siis Milose Veenusegagi midagi ühist.

Hobusepea galerii laes kõlguvad köndistatud linnutopised, millele tõsi küll, on tiivad alles jäetud, aga pead vaesekestel pole. Ja pole vajagi! Sest tegelikult on paradiis juba maa peale jõudnud. Peamiselt seisneb see selles, et küsimustele on vastused välja mõeldud ja inimeste eest sõnastatud. “Teame vaevu, miks meil omalgi vahel pea valutab. Ega viitsigi sellele mõelda, vaid ostame painkiller’i ja elame järgmise korrani,” ütleb näituse pressitekst.

Armas, aga surnud

Ester Faiman ja Argo Männik on mõlemad lõpetanud Eesti kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti eriala, Faiman tudeerib edasi interdistsiplinaarsete kunstide magistriõppes. Nende “Väikeloomade surnuaed” on pilguheit tagasi lapsepõlve, mil lemmikloomad ja teised väikesed olendid inimestele rohkem korda lähevad kui ehk hiljem kiires täiskasvanuelus.

Endalegi ootamatult tõi see näitus meelde mitmeid ajaliiva alla mattunud episoode ja ammu mälu süvakihtidesse lükatud tõsiasja, et olin varases lapsepõlves tohutu jänestefänn ja pidin saama endale kõik jänest meenutavad mänguasjad. Nõukogude kaubandusvõrgus polnud neid toona õnneks eriti palju.

Mõned kujukesed näituselt meenutavad veidi Takashi Murakami kurjakuulutavalt nunnude loomakestega pisiplastikat, pisike jänes pisikeses roosas kirstus teeb nukraks – nii armas, aga nii surnud. Lastele on lemmiklooma elu lõppemine, lõksu jäänud hiir või aiast labidaga lopsu saanud muti leidmine sageli esimene kokkupuude surmaga, elu eksistentsiaalne sissejuhatus. Sündmus, mida arvatavasti keegi, kes on sellise kogemuse läbi elanud, sügaval sisimas ei unusta.