MARIANNE
MÄNNI
Olen lõpetanud Tallinna Balletikooli. Olnud innukas õpilane ja osalenud paljudes Teater Estonia tolleaegsetes balletilavastustes. Tantsimine ja baleriiniks saamine oli minu enda tahe ja unistus. Kooli viimasel kursusel kustus minu motivatsioon ebaprofessionaalse juhendamise töttu.
Kaotasin õrnas eas eesmärgi. Õnneks suutsin välja mõelda alternatiivi, mis tugines minu teisel tugevusel ehk oskusel joonistada, olla loominguline. Liikusin kunsti valdkonda.
Peale balletikooli asendus teater ja tants performance`i kunsti ja festivalide skeenega. Academia Non Grata ja performance`i grupi Non Grataga sai tehtud tõenäoliselt sadu performance`id ja häppeninge Eestis, Lätis, Leedus, Poolas, Saksamaal, Prantsusmaal, Lõuna-Koreas, Soomes, Taanis, Rootsis ja Islandil. Performance`ite sisu märksõnadeks oli spontaansus, viga, kaos, (alasti)keha, takistatud liikumine, loomulik liikumine, robustsus, ausus ja igasuguse teatraalsuse vältimine.
Paralleelselt tegelesin aktiivselt joonistamise ja maalikunstiga
Ometi on sellest viljakast perioodist vähe video ja fotomateriali.
Kujutav kunst ja eriti performance`i kunst, aitas mul veidi vähendada jäika suhtumist ja täpsete reeglite järgi töötamist, mis oli balletisüsteemi vaieldamatu osa.
Samal ajal tegelesin aktiivselt ka maalimisega. Selle perioodi maalide temaatika on tihedalt seotud Non Grata performance`ites kogetuga. Samuti sain performance`itest ainest oma koomiksite loomisel.
Peale laste sündi lavastasime etenduse "Püha öö". Lavastus oli süntees kõigist minu senistest teatri, keha, tantsu ja performance`i kogemustest. Etenduse tegeles emaduse ja kunstnikuks olemise ja kunsti tegemise võimalikkuse/võimatusega. "Püha öö" etendusest sai omamoodi verstapost. Senine vabakutselise kunstniku elu muutus järjest ebatõenäolisemaks.
Konseptuaalne venitus.
"Püha öö" 2015, Draama festival, Tartu
"Try harder, baby!"
Performance: Sorge ja Marianne Männi
Foto videost.
Island 2001